Mälestustes on alati midagi uut ja midagi korduvat, sõltub, kust poolt vaadata; päike jätab objektist varju, millest me lahti ei saa, ja see vari lohiseb meie järele, sellele astutakse peale, me jätkame liikumist, aga üle oma varju ei suuda hüpata keegi, ning kaugemalt vaadates tunduvad asjad lähemal.

1980´te hittlavastust “Hamlet” meenutavad lavastuses osalenud näitlejad ja teatri taustajõud.

Külli Palmsaar

Elmo Nüganen

Kui rääkida nüüd Vausist, siis tuleb tema külge kohe siduda ka Kalju Komissarov – vähemalt selles kontekstis, kus nad meiega töötasid. Nad olid tõesti väga hea tandem. Nad tegid koostööd juba enne meid ja ka pärast meid Ugalas. Meie esimene suurem kokkupuude nendega oli Shakespeare’i “Hamlet“, millel tahaksin pikemalt peatuda.
Kui püüda sõnastada selle töö erilisust meie kursuse jaoks, siis tuleb öelda, et meie põlvkonnale – nagu ka paljudele meile lähedastele põlvkondadele – olid autoriteedid veel olemas. Komissarov ise oli aga selgelt ühiskonnakriitiline, sageli kastist välja mõtleja ja tihti ka revolutsionäär. Tema kabinetis rippus Che Guevara pilt kuni lõpuni välja, ka Noorsooteatris. Tema ja meie kohtumine Shakespeare’iga oli väga õnnestunud, sest koos Vausiga võtsid nad meilt ära liigse hirmu šedöövrite ja autoriteetide ees.
Nad ei lammutanud autoriteete, vaid arvestasid nendega, kuid võtsid ära selle liigse aukartuse, mis võib noort inimest takistada. “Hamleti“ võtmeks sai teadmine, et Merca oli üle linna ja üle vabariigi tuntud naissoost esipunkar. See imponeeris Komissarovile väga – ta toetas seda igati ja utsitas Mercat pidevalt. Kui Merca jäi loiuks, siis tuli kohe kommentaar: “Mis punkar sa oled? Punkar suri praegu sinus ära!“
Sellest lähtuvalt sündis koos Vausiga idee paigutada “Hamlet“ protesti maailma, kus lavastus väljendaks ühe põlvkonna protestivaimu. Komissarov ja Vaus tundsid noorteliikumisi – nende ajal olid aktuaalsed The Beatles ja teised liikumised. Punk ei olnud neile endile enam omane, aga nad tajusid selle tähendust. Seepärast tulid nad meie juurde juba valmis mõttega ehitada kogu lavastus selle liikumise ümber.
Hamlet kui tegelane ei ole protestist kaugel – ta oli oma ühiskonnas populaarne ja rahva poolt toetatud. Kõik see kokku andis meile võimaluse teha seda lugu just sellisel moel ja vormis. Juba siis saime sellest aru, aga tagantjärele veelgi selgemalt – see oli tark otsus, sest meil ei tekkinud liigset kartust klassika ja suurte meistrite ees.

Kui Komissarov poleks teinud Shakespeare’it, ei oleks mina julgenud hiljem lavastada “Tõrksa taltsutust“. Tänu Vausi väga jõulisele ja arusaadavale kujundusele tekkis meil tahtmine lavale minna ja oma sõna öelda. Meil oli hea meel, et laval lehvis ÜRO lipp ja et lõpulooks oli Bob Dylani protestilaul “Vaikust teab vaid tuul“.
Me tundsime, et võime olla ühe põlvkonna hääletoru, ja publikust oli seda ka tajuda. See ei olnud ainult teatrikriitikute või teatrihuviliste publik – see oli põlvkonna asi. Sealt kasvasid välja ka erinevad loomingulised lahendused: kaks Hamletit, kaks Claudiust, Heintzi Poloonius. Kõik see oli meie jaoks uus, vabastav ja veenev.
Hiljem, kui jõudsime Tšehhovini ja tegime “Kolm õde“, kadus ka Tšehhovi liigne aukartus. Ma julgesin teda hiljem teha, sest sain aru, et oluline ei ole teha klassikat raamatu järgi, vaid omal moel. Peaasi, et ei reedaks autori sõnumit. Klassikaga ei ole mõtet vaielda – kui tahad uut näidendit, kirjuta uus. Klassika tugevus seisnebki selles, et ta võimaldab kaasaegset lähenemist ega lagune koost.
Kõige olulisem oli vormi ja sisu ühtsus, Komissarovi lähenemine materjalile ja Vausi julge, otsekohene lavakujundus. Sellist „Hamletit“ ei olnud varem nähtud. See ei olnud plakatlik, vaid vaimukas ja detailitäpne. Iga tegelaskuju kandis endaga kaasas just talle omaseid rekvisiite. Vaus tuli Komissarovi ideega hiilgavalt kaasa ja seda lavastust tulebki vaadata kui oma aja last.

Piret Kalda

Me olime ikka väga noored sel ajal – ainult 20-aastased. Hamletiga hakkasime tegelema juba esimesel kursusel ja etendus tuli välja teisel kursusel. Punkliikumine oli sel ajal väga populaarne.
Jaak ja Koma olid suured sõbrad. Neil oli omavahel kõik selge ja meid eriti sellesse loomisesse ei kaasatud.
Jaagule mõeldes meenub eelkõige eraeluline pool. Kõigest ei olegi sobilik rääkida. Koma pani Vausile hüüdnimeks Mõmmi.
Mõmmi oli rahulik, muhe ja härrasmehelik – üldse mitte kunstniku väljanägemisega. Väga hooliv näitlejate suhtes.

Tbilisi reisiga meenub eelkõige üliõpilaste lennutamine Aeroflotiga. Kohapealne olemine oli pidu ja pillerkaar, etenduste andmine jäi pigem teisejärguliseks.
Jaak tegi ka meie järgmised diplomitööd. “Oklahoma!” oli väga ameerikalik. Avastasin korduse, kui hiljem Endlas teist etendust vaatamas käisin – kujundus oli sarnane ja Laine Mägil oli seljas samasugune kleit.

Hendrik Toompere

Mulle meenub Jaak Vausi puhul hoopis see, et tal naine ei luband teda eriti väljas hulkumas käia. Siis meie kodus oli ta kylaline küll.
Ja eriti selgelt on meeles, kuidas nad vana Hendrikuga tulid koju, kast õlut kaasas, ja maalisid terve kempsu roosaks paradiisiks. Tagaseinas oli boticellilik venus, kelle rinnanibu oli nupp, mida tõmmates voolas potti vesi. Kuskil on mul sellest ka pilte.
Aga selle Hamleti puhul oli muidugi naljakas see, et meie omas vanuses, kes me tudengid olime, tajusime heavy ja punki sootuks teistsugusena kui Jaak ja Komissarov. Põlvkondade vahe. Nende kujutluses oli see kuidagi multifilmilik.
Üldse oli sel ajal moes postmodernistlik hoiak nii arhitektuuris kui ka kirjanduses kui ka teatris. Moodne trend siis. Lammutada asju juppideks ja panna kentsakalt kokku.

Mul vist oli üks säärsaabas ja teine jalg viigikaga. Vist oli ka mingi poolfrakk ja grimmis üks näo pool ühtmoodi, teine teistmoodi kulmudega. Igatahes tundus see mulle mingi sauruste arusaamana tegelikest kunstihuvidest. Aga mängimist ei segand, sest olime teise kursuse tudengid ja lihtsalt kõik oli äge.

Tagantjärgi meenutades oli see muidugi tol hetkel üsna eristuv kujundus ja hoiak. Aga ega keegi meiega, kui tudengitega, midagi ei arutand ka. Praegustel aegadel on asjad sootuks teised. Vabadus aga oli selles sees, sest me ei pidand midagi õigustama. Meil oli selline keskkond, kuhu
Vaus ja Koma meid viskasid. Hea oli seal ujuda, hüpata ja karata.
Praegu vaadates on selles samasugune postmodern suhtumine, nagu me näeme Kalevi ujula kõrval väga veidrat arhitektuuri. Seal, Eeslitalli vastas, on ka üks samas ajastus maja vist veel alles. Mingid aknad poolviltu, kuskil kaar, kuskil sammas. Vo see oli Stalini baroki paroodia.
Künnapuu lillepood on muidugi ainus hea näide sellest ajastust. Eks siis vigurdati ja nimme nihutati korralikust tagurpidi. Ajad liiguvadki nii. Ega siis dadaistid tegid sama.
Aga nii ongi mõistlik rääkida, et kuidas see ajakaar liigub. Mina ju suhtun sellesse samamoodi nagu kunagi. Ilmselt praegugi juba räägitakse kui mingist toonela tondist, kes segab uut maailma.

Seda punklavastust mäletan hästi. Olin siis juba teatris ja lavastuse sünnile lähedal. Dominiiklaste kloostri sisehoovis. Elmo oli vist lavastaja abi ja otsis muusikat. Mäletan, et käis ka minu kassette uurimas. Leidis nende hulgast 1984. aasta Deep Purple “Perfect Strangersi” kasseti. Selle loo peamine kidra soolo sai ka lavastuse peamiseks muusikaliseks kujunduseks. Lavastus oli ülipopulaarne. Istekohti oli seal kloostris vähevõitu ja XIII lend oli juba tuntust kogumas. Päris originaalne selle aja kohta oli ka osatäitmiste duubeldamine. Lavakujundusest on meeles ainult kuninga troon. See sisehoov sobis ideaalselt ja ega seal väga midagi eriliselt kujundada polnud vajagi.

Mai Mänd

Mina otseselt ”Hamleti” juures ei olnud. Võibolla vaid proovide ajal. Oli noor grimmeerijaametist unistav Katri Kukk. Temale pidi siis selle võimaluse andma.
Tema mäletamist mööda Vausilt eraldi grimmikavandeid ei tulnud. Näitlejad pakkusid ise välja.
Grimmivahendid olid sel ajal õnnetud. Vene grimmikarp. Karbis olid vaid paberist joonikud. Sain abivärve Mosfilmist. Pintsleid sain tutvuse kaudu ühelt kunstnikult. Selleks ajaks olid ilmunud juukselakid. Varem Estonia ajal pidi kasutama mööblilakki.
Tudengid tegid ise grimmi tollases Noorsooteatri Vene tänava dekoratsioonisaalis. Ülemisel korrusel oli õmblustöökoda. Dominiiklaste klooster oli seal samas kõrval.

Kui me varem “Lumivalgekesega” Novosibirskis olime, palus Jaak oma juuksed kummardamise ajaks halliks teha, et asjalikum välja näha.
Päkapikkude habemed tegime täpselt jooniste järgi. Kõik isemoodi. Aga materjal, vanad parukad, olid nii viletsad, et kasutamise järel muutusid nad kõik ühesugusteks.

Tbilisi gastroll

Hendrik Toompere

Tbilisi reisiga on meeles palju asju. Esiteks elasime olümpiamängudeks ehitatud hotellis. Meie toas, olin seal koos abikaasa Viktoriaga, oli laes kahe paneeli vahel poolemeetrine nihe. Pidime olema valvel, et mingid prussakad pähe ei kukuks.

Esimesel õhtul Vanas Tbilisis tahtsime veini osta ja läksime kesklinna. Seal aga rippusid iga jumala seina peal viinamarjakobarad, mis meenutasid endisi kõrtse. Oli Gorbatšovi viinakeelu seadus ja kõik kõrtsud ja poed olid likvideeritud. Seisime siis nõutult ühe poe taga kitsal kõrvaltänaval, kui üks vanamees rõdul küsis, et mis on. Veini tahaks. „Sahhodite,“ ütles mees.
Ta oli pensionär, üksi kodus, meid oli kuus noort. Tegi värava lahti, juhatas meid pisikesse hoovi, kus ühes nurgas oli kolmerattaline laste jalgratas külili ja kuskil ka veel üks lapse sandalett. Tegi lahti keldriukse ja juhatas meid maa alla. Ise rääkis, et selle ta kaevas välja ise. Kultuurikiht oli nähtav, vanad tellised jne seintel.
Jõudsime alla ja siis tõi ta välja erinevatest ustest veine ning jootis ja söötis meid. Küsisime, et kuidas sa need veinid saad. Ta ütles, et vaat, selle hoovi peal on ju võrestik, umbes 10×10 meetrit, ja seal viinamari kasvab ning sealt ta selle võtabki ja veiniks teeb. Ise oli ta tol reedesel õhtul kodus üksi, sest kogu perekond läks kuskile maale, aga tema pidi homme hommikul minema Tbiliskie mere ümberjärvejooksule.
Kogu see lugu oli meile aga täielik positiivne šokk. Võimatu oli ette kujutada, et üksik vanamees laseb kuus noort võhivõõrast oma majapidamisse ja kostitab neid nii heldelt. Meie muidugi olime ka ülimalt tänulikud. No näed, siiamaani meeles.

Siis on lugu hommikusest hotelli restoranist. Seisime reas ja kokad praadisid mune, herneid ja viinereid. Sai võtta ka joogiks matsonit, sellist keefiri. Minu ees seisis Komissarov. Tal oli täpselt samasugune komplekt nagu mul. Habetunud kassapidaja vaatas talle otsa ja ütles: „Tri
dvatsat“ (3.20). Koma maksis. Mulle vaatas otsa ja ütles: „Rub dvatsat“ (1.20). Äri käis seal staatuse ja näo järgi.

Siis on üks looduseteemaline tähelepanek. Ma polnud tol ajal palju mägistes piirkondades viibinud. Seisan keset tuuletut ja päikesepaistelist Tbilisit, aga samas jõgi meeletult mässab, pritsib, tormab, rabeleb. Polnud kodumaa lauskmaadel märganud sellist asja, et tuuletul päeval vesi nii möllab.

Etenduse mängimine meenub minimaalselt. Keset päeva midagi toimus, aga see polnud üldse oluline. Oluline oli see, et tutvusin pärast seda Gruusia režissööri Gia Dtsavadsega, kes tõi Kahheetiast suure pudeli veini ja ütles, et see on salakaval – jood nagu morssi, aga hiljem… ja siis oligi nii. Meeletult lõbus õhtu oli, nalja ja laulu ja Aristotelest ja kõike, aga kui püsti tõusime, pidime käpuli liftini kõndima. Jube naljakas oli.

See kõik kokku ongi teatri fenomen. Lood ja mälestused. Selleks me elamegi selles maailmas ja selle eest suur tänu Vausile ja Komale.

Fotograafid: Gunnar Vaidla, Arno Saar, Kalju Orro